KUHU MINA OMA LAULUD PANEN?

Alguses võib üleskirjutamise tung olla väga mehhaaniline. Näiteks varateismelisena, mil mina alustasin, on paljud asjad mehhaanilised. Purk saab täis ja ajab üle. Mingi asi hõõrub. Mingi asi tahab hõõrumist. Kas ja miks võibolla Angela vaatas mulle täna koolis otsa või ei — alguses võttis selle igapäevane üleskirjutamine rohkem aega kui kõik need episoodid ise üle aastate kokku. Mõnikord soovitataksegi päevikut selleks et end tühjaks kirjutada — kohe hommikul vara kümme lehekülge pimesi täis lasta, et seejärel ise päeva veidi puhtama lehena alustada. Mul kergeneb psühholoogiline koorem ka ükskõik missugusel teisel ajal päevikusse südant kergendades. Harjumuse harjutamiseks võib ju püüda iga päev kirjutada. Ent päevikupidamise põhireegel on, et igaüks teeb ise oma reeglid. Nagu õige tundub, nõnda kirjutad.

ANALÜÜS JA DISTSIPLIIN — THEY AREN’T BAD, EITHER

Jah, päevik võib tähendada ka süsteemset tööd. Juhuks, kui on vaja suurt pilti vaadata. Ja/või konkreetsetele teemadele keskenduda. Näiteks mõnikord annab meeldiva tulemuse, kui mõnda aega kirjutada iga päev üles mõned asjad, mille eest tänulik oled. Või kui elukaaslased ühiseid märkmeid teevad. Analüüsimine iseenesest ei kõrvalda probleeme, aga päeviku abil igapäevasest suurema pildi vaatamine ning selle osadeks lahkamine võib aidata järgmist head otsust teha. Sageli aitab see vaadata hetkeemotsioonide taha ja need otsuste tegemisel natukeseks kõrvale jätta. Eriti distsiplineeritud inimesed saavad teha nii, et lahkavad olulise probleemi päevikus ära ja võtavad endale ülejäänud päevaks sellest mõtlemise vabastuse! Mina muudkui murran pead et huvitav, kuidas see küll võimalik on?

OBJEKTIIVNE AARDELAEGAS JA HEA ENESETUNDE ALLIKAS

Päevik on aardelaegas asjana iseeneses. Iga kirjapandud asi on teade minevikust mu tänase pealisehitise nurgakivides. Mööndustega on need igapäevased faktid isegi objektiivsed! Mõnikord saab nende abil minevikus väärdunud reaalsustaju korrigeerida (tunnistan, et võib olla eksisin kui pärast sõpradega veedetud päeva kodus päevikule kurtsin et mul pole üldse sõpru). Teinekord saab avastada mälestusi, mis on naftana iseenda ja maakoore raskuse all sootuks uue tähenduse saanud. “Maakoore raskus” on võibolla kirjutades iseendaga veedetud aeg. Paljud vist kardavad seda, ent öeldakse, et elamine on üleüldse ohtlik ja mõistlik on sellega kohanemiseks endale mõõdukaid väljakutseid esitada. Minu arvates on päeviku pidamise peamine tulemus see, et inimesed tunnevad iseennast paremini ja siis on neil parem enesetunne. Ja tegelikult siis oskame ka teistest paremini aru saada ja oleme nendega samuti paremad.

HAKKA AGA PIHTA!

Olen lugenud, et tagantjärgi soovivad inimesed, et oleksid päevikupidamist varem alustanud. Ma küll kahetsen oma teise klassi päeviku rituaalset ärapõletamist, aga vähemalt tegin seda koos sõbraga! Hiljem alustasin uuesti ning tänaseks on kindlasti kümme tuhat tundi kirjutamiskogemust täis. Sellelt pinnalt mõtlesimegi Signega, et oleks kena kohtuda teistegi päevikuhuvilistega, kogemusi vahetada ja end hästi tunda — olete teretulnud! https://www.facebook.com/events/362244927841400/