Tunnen, et inimese üks põhiline maailma tunnetamise viis on sõna. Mõnikord on sõna oma objektist peaaegu lahutamatu, nagu peaaegu kõigis keeltes hõlmab sõna "ema" mingisugune versioon ikka m-tähte. Mõnikord topime sõnadesse ülemäära intellektuaalsust ja need kaotavad päris maailmaga kontakti. Aga see on igaühe jaoks erimoodi.

Igatahes, ma arvan, et me kõik - kes vähem, kes rohkem - otsime sõnu. Et neisse pakkida, mida tunneme või oleme tundnud või saame tundma. Et võib-olla kunagi hiljem ise uuesti vaadata, mis see õigupoolest oli, mille tookord endale teele kaasa panime. Võib-olla soovime sõnadesse pakkida midagi hoopis kellelegi teisele edasi andmiseks. Mõnikord see on kindel inimene, mõnikord tundmatu. Mõnikord on täiesti möödapääsmatu sõna enesest välja saada, aga teinekord tuleb see lihtsalt noh, lusti pärast.

On sõnaseppasid, kellele meeldib just nii elav sõna, mis tuleb otse suust. Teistel on vaja aeglasemalt mõelda ja iga silpi keelel kaaluda. Omaette müstiline tunne on seal, kus sõna on pandud kirja. Kindakirja, piltkirja, ajakirja, jäljekirja hommikusel hoovilumel või ainult sulle mõeldud kirja salajases kohas. See on eriline igapäevane igaühe võlukunst - ikka no väga suvalise paari kriipsuga ükskõik kui keeruka maailma piirjooned tõmmata.

Ühesõnaga, minupoolest võib igaüks seda enda kohta öelda ja kurat teab, kas see väide on osa valehäbist või selle minetamisest, aga - ma olen eesti kirjanik.