Aasta alguses sööstis ühe esimese ereda poliitikasündmusena avalikkuse tähelepanusfääri korraks - aga intensiivselt - Eesti personaalse riigi visioondokument. Tähelepanu oli igati õigustatud, ent kahjuks tingis suurema osa poleemikast mõttepildile iseloomulikult optika. Nimelt polnud “valge raamatuna” seilanud nägemus saadud normaalse jumaliku ettekuulutuse ega omale igavikku otsiva selle maa keele laulutuules, vaid idee esitanud partei suurrahastaja ettevõtte samasugust pildialbumit [kopeerides](https://www.err.ee/1609253103/korruptsioonivaba-eesti-hinnangul-on-personaalse-riigi-plaan-ebaeetiliselt-koostatud). Teisalt tundus plaan valitsuse pragmaatilisemate liikmete jaoks alles poolküps muuhulgas ses mõttes, et praktilise väärtuse (põhjendamaks 200 miljoni laenueuro investeerimist) osas ei olnud “digiriigi eduloo” kommunikatsiooni jätkamise ning kodanikele veel suurema e-teenuste mugavuse pakkumise hädavajalikkuse argumentide kõrvale midagi käegakatsutavat pakkuda.

Andmata rohkem hinnanguid toonase arutelu tagamaadele ja uutele pakilistele teemadele, mille tõttu personaalse riigi visiooni käsitlemine praegu suurema kella küljest taas maas, väärib see meie tänase rahvusliku identiteedi, ühiskonna toimimise ja toimepidevuse seisukohalt oluline teema siiski rahumeelse arutelu jätkamist. Emotsionaalsete hinnangute ja isiklike ambitsioonide tahaplaanile settides saame arutada personaalse riigi ja laiemalt digiühiskonna kujunemise ja kujundamisega seonduvate olemuslike küsimuste üle, mis siiani vajalikust vähem tähelepanu saanud. Sellist arutelu motiveerib vajadus toetada inimese suhestumist personaalse riigi, digiühiskonna ja laiemalt teemaga, et kuhupoole me oma ühiskonna arengut tehnoloogilise keerukuse ja digisõltuvuse suurendamise kaudu tüürime. Kui peaks juhtuma, et oma ühiskonnakorralduse olemust tehnoloogiliste valikute toel kapitaalselt muudame, on hädavajalik küsida, kuidas selle käigus säilitada kõik, mis kodaniku ja riigi suhtes seni teadaolevalt hea ja säilitamisväärne ning midagi mitte oluliselt hullemaks teha. Et nähtamatu riigi kodanik ühelt poolt toda olemit täiesti ära ei unustaks ning teisalt, et automatiseeritud masinavärgi seadistuses säiliksid demokraatlikule, vabade üksikisikute vabatahtlikule ühendusele iseloomulikud tunnused.

Digiühiskonna küpsuseksam

Personaalse riigi ideed paigutuvad veidi laiemasse konteksti, mida määratleb Eesti digiühiskonna arengukava 2030, mille [eripärast ühiskonnanägemust oleme ka juba varem arutada võtnud](https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/burokrati-unenaod-inimkomponendiga-nutikas-veepudel-ii/). Selles on lisaks tehnoloogilise võimekuse kavandamisele oluline koht ka Eesti edumeelsuse kuvandi hoidmisel ja uuendustele avatud väikeriigi loo jutustamisel. Arengukava algusesse (lk 4) koondatud kokkuvõttest jääb kõlama esmalt innovatsiooni väärtustamine: riik olgu muljetavaldav ja trendeseadev. Õnneks, ent siiski märkamatult jõuab see 2021. aasta lõpul jõustatud dokument järgmise, hetkeolukorra ülevaate peatüki lõpuks (lk 7) siiski tõdemuse juurde, et oleme tehnilise infrastruktuuri kujundamise tõttu tehnoloogiast juba väga sõltuvad, mis suurendab süsteemi haprust. Siiski on arenenud digiühiskonna staatusest tänaseks saanud selline osa meie enesekuvandist, mida kuidagi vaidlustada ei tahaks. Seda ilmestavad ka personaalse riigi plaanid. Usust helgemasse tulevikku ning inimese võimest teaduse ja tehnika abil sinnapoole pürgida kantud arenguvisioonid on oma olemuselt optimistlikud ja rõõmsad dokumendid, mis suurimate ohtudena käsitlevad soovitud unistuste mittetäitumist, millegi lihtsalt tegematajätmist või liigsest ettevaatlikkusest põhjustatud võimaluste kasutamatajätmist. Nende plaanide heasoovlikkuses pole alust kahelda. Samas, nagu keskeas küpseb tänu elukogemusele võime hakata nägema suuremat pilti isiklikus elus, ning väärtussüsteemi sellele kohandada, oleme ehk nüüdseks ka ühiskonnana piisavalt kogenud, et mõnikord pigem teistele näitamise kui praktilise vajaduse pärast soetatud nutividinatele ja trende seada püüdvatele tegevustele kriitiliselt otsa vaadata. Mis meie eesmärk riigi ja ühiskonnana oligi?

Ägedate tehnoloogiate keskel juhtub vahel ununema, et nende rakendamine on esiteks võimalik igasuguses väärtussüsteemis - näiteks demokraatia-autokraatia teljel. Teiseks ei tähenda mingi tehnoloogilise lahenduse heade kavatsustega rakendamine heade inimeste poolt demokraatlikus ühiskonnas tingimata seda, et tulemuseks on parem maailm kui selle tegemata jätmisel. Nii võib tähelepanuta jääda, kuidas näiteks digiprotsessidest sõltuvuse suurenemise ning teenuste sügavama integreerituse ja automatiseerituse kaudu hiilivad ümberkujundatavatesse protsessidesse ning ühiskonda laiemalt soovimatud muutused turvalisuse, teenuste toimepidevuse ning tehnoloogilise rajasõltuvuse mõttes. Veelgi keerulisem on digiühiskonna korralduses keskenduda küsimustele, kuidas tehtavad valikud mõjutavad kodanike rolli ja põhiõiguseid, nende tunnetamist ja mõistmist ning sellest tingitult inimeste hakkamasaamist kiirelt muutuvas ühiskonnas. Ent eesrindlikkus digiriigi mõttes võiks liigset filosofeerimist pelgamata tähendada eesrindlikkust ka niisugustes digisfääri eetilistes aspektides ning julgust tunnistada tehnoloogiate rakendamisest (haamrile naela otsimisest) keerulisemate, ühiskonna ülesehitust ning alusväärtuseid puudutavate küsimuste olemasolu. Eesti pikaajalist digiühiskonna ehitamise kogemust võiks pigem käsitleda austava kohustusena seda kriitiliselt mõtestada teiste jaoks, kes meile jätkuvalt alt üles vaadata soovivad. Esimene samm selles võiks olla aru saamine, millest me siis ometi räägime, kui räägime digiühiskonnast ja personaalsest riigist. Kas oleme vajalikul määral kokku leppinud, mida need tähendavad? Kuidas nende mõistete praegune sisu kujunenud on?

Mis või kes on digiühiskond ja personaalne riik?

Eks meil kõigil - kirjutame me siis parajasti arenguvisioone või vajutame telefonis toidu pildile - on juba niikuinii natuke tunne, et elu on kole digitaalseks muutunud, ning küllap sellepärast “Digiühiskonna arengukava 2030” seda mõistet ka täpsemalt ei defineeri. Küll aga leiab personaalse riigi valge raamatu lõigu “Üleilmsed ja kohalikud trendid” sissejuhatusest sageliesineva loogikavea, milles samastatakse “laialdaselt digitaliseeritud avalikud teenused” “digiühiskonnaga” (mis on, muide - et lugeja ei unustaks - “seeläbi [...] muutunud vaieldamatult osaks meie identiteedist, kultuurist ning laiemalt ka rahvusvahelisest kuvandist”). Et ühiskond tavakäsitluses on ikkagi avalikest teenustest tunduvalt laiem, sotsiaalsetest suhetest ja institutsioonidest koosnev kooselu vorm, on vaja kriitiliselt küsida, missuguseid muutuseid nendes nähtustes enne nende soovmõtlevalt “digiühiskonnaks” tembeldamist tunnistama peaksime. Või vastupidi, kas need asjad, mida teha kavatseme, liigituvad ikka digiühiskonna arendamise alla, või on need tegelikult lihtsalt asjad - nagu toa koristamine on ikka toa koristamine, mitte digiteenus, ehkki Spotify käib.

Ent mida meile personaalse riigina presenteeritakse? Vaikimisi on just see mõiste valitud tähendama riigis plaanitud digitaalseid lahendusi, ehkki “personaalsuse” sõna digitaalsust ilmtingimata ei eelda - küll aga seda, et keegi pühendab end spetsiaalselt meie vajadustele, arvestades minu inimliku eripalgelisuse (nt erivajadus), vanusest tingitud eripärade, (nii olemasolevate kui puuduvate) digipädevuste ja individuaalsete soovidega (sh näiteks sooviga suhelda teenuste tarbimisel inimese, mitte masinaga). Mis probleeme personaalse riigiga lahendada soovitakse ja missuguste argumentidega personaalset riiki kui valikut toetatakse?

Personaalse riigi valge raamatu “Mõistete” ploki definitsioon läheneb asjale funktsionaalselt ning ütleb, et “Personaalses riigis on avaliku sektori keerukus inimese jaoks peidetud, ta saab asjad aetud, siis kui vaja, võimalikult lihtsalt ja teenused on vajaduspõhised.” Ka [Tiit Riisalo](https://www.err.ee/1609250466/tiit-riisalo-personaalne-riik-aratab-digitiigri-ja-teeb-elu-lihtsamaks) rõhutab keerukuse peitmist, selgitades personaalset riiki näite kaudu, kuidas praegu on pärandiks saadud kinnisvara oma nimele registreerimiseks internetis hästi raske kasutusjuhend, ent personaalses riigis tuleks inimesele lihtsalt teade, et pärandiks saadud kinnisvara on nüüd tema nimel. Mis loogika alusel riik enda tekitatud bürokraatliku protsessi keerukuse kõrvaldamist personaliseerimiseks - kui millekski spetsiifilise kodaniku huve teenivaks - nimetama peaks, selle näite varal kahjuks ei selgu. Asja veidi avaramalt selgitanud [Hannes Astok](https://www.err.ee/1609248360/hannes-astok-digiriik-poliitilises-tuuletombuses) väidab, et personaalse riigi “uue tuleku” vajaduse tingib eri moe ja toega ametkondlike teenuseportaalide (nt transpordiamet, maksuamet, jne) rohkus, kohmakus ja keerukus nii tehnoloogilises kui teenuste sisulises mõttes. Sündmusteenused - eelistatult riiklikus mobiiliäpis - on selle lahendusena mõistlik siht, mis tagaks et inimesepoolne tahteavaldus (nt “soovin abielluda”) vallandaks samaaegselt kõik vajalikud protsessid. Et on kerge kujutleda, kuidas lõpmatusele lähenev sujuvus võiks protseduuri teisel osapoolel tekitada [hüpikteavituse](https://www.err.ee/1609248393/kaupo-meiel-personaalne-riik-tulgu-nagu-taevas-nonda-ka-maa-peal), illustreerib riske, mida võtame juba nii lihtsa ja loogilise ideega väljakujunenud ühiskonna- ja elamise viiside korralduste kallale minnes, küsimata kas plaanitud muutused ikka toetavad selle säilitamist mis on juba hästi ja parendavad seda veelgi, või toovad endaga mingisuguseid soovimatuid kõrvanähtusid.

Kokkuvõttes tundub personaalses riigis personaalne olevat peamiselt see, et inimene saab riigiga suheldud oma isikliku mobiilseadme kaudu, mis toimiks kodaniku jaoks universaalse ja turvalise lihtsa uksena, mille kaudu kõik asjad tehtud saab. Doominoefektina toimiva personaalse teenuse tõukejõuks on aga elanike andmete sujuv st hoomamatu liikumine erinevate teenuste vahel. Kui tükk aega vaadata, siis küllap enam-vähem sedasama tähendab ka [Tiit Riisalo](https://www.err.ee/1609250466/tiit-riisalo-personaalne-riik-aratab-digitiigri-ja-teeb-elu-lihtsamaks) veidi pidulikum tõlge, mis esmalt tundub lihtsa sõnumina, et olulisim on kõike teha lihtsalt uutmoodi: “Digiühiskonna järgmiseks arenguetapiks on vajalik luua teenustele teist tüüpi platvormid, võtta kasutusele järgmise põlvkonna andmekaitse ja andmemajandus ja rakendada andmete käitlejana tehisaru.”

Mis puudutab aga sisulist personaliseerimist, siis tundub ohutum riiki hetkel selle juurde siiski mitte lasta. Selle illustratsiooniks saab tuua näite personaalse raamatu peatükist “Personaalse riigi eesmärk ja põhimõtted eesmärgi saavutamiseks”, kus toodud põhimõtete päritolu ja tervikkomplekti põhjendus küll avamata jääb, ent detailseks minna valitud punktides eskaleerub sisu raketiteaduselegi au tegeval kiirusel. Näiteks peab riik esimese põhimõttena oluliseks “pakkuda personaalset teenust erineva privaatsuse tunnetusega (!) inimestele.” Selle all - loodetavasti - on ilmselt silmas peetud inimeste erinevat privaatsusevajadust. Kuidas see igasuguste teiste võimalike omaduste hulgast (alustades näiteks haridustasemest) dokumendis äranimetamist leidis ning miks on alust seda olulisimaks või lausa ainukeseks kriteeriumiks pidada, millest personaalsete teenuste pakkumisel lähtuda, me teada ei saa. Mida “personaalne teenus” ses kontekstis aga tähendab, saame lugeda dokumendi rakenduskavast, kus plaanitakse “arendada kontseptsioon ja raamistik, kuidas erineva usaldustasemega (!) inimestele pakkuda digitaalseid teenuseid. Raamistik võimaldab: nügida inimest kõrgema lisandväärtusega teenust tarbima; teavitada inimest, mis lisandväärtust ta ei saa juhul, kui ta pole nõustunud teenuste tingimustega.” See sätestus on ilusti kooskõlas personaalse riigi valge raamatu osana esitatud “Otseste avalike teenuste küpsusmudeliga” sedastatud hindamiskriteeriumiga “võimestav”, mis oma kõrgeimal tasemel tähendab seda, et teenus “suunab inimest soositud ja seaduskuuleka käitumismustri juurde”, mille “tulemusel tajub inimene oma rolli ja väärtust ühiskonnas.”

Missugust inimese personaalse rolli riigipoolset paikapanemist ning valikuvabaduse piiramist tähendavad spetsiifiliselt personaalses riigis olulist rolli mängivad proaktiivsed teenused ning kuhuni ja mis tingimustel on inimese osaluseta riiklik ettehoolitsus põhiseaduspärane ja inimväärikust austav, on hiljuti arutlenud kohtunik [Maris Juha](https://www.juridica.ee/article.php?uri=2023_6_proaktiivne_profileeriv_personaalne_e-riik_kas_inimese_osalus_ja_l_bipaistvus_j_vadki_unaruss). Ta kutsub oma artiklis üles digiriiki taastama austust vabaduspõhiõiguse, inimväärikuse ja eraelu puutumatuse vastu ning seadma prioriteediks inimese osaluse ja läbipaistvuse, unustamata inimese õigust olla omaette. Need - eriti inimesele tänasest suurema vastutuse andmist eeldavad - eesmärgid, või siis personaalse riigi selliste aspektide arendamine, mida minister on kõnedes nimetanud ka “kodaniku isiksusliku arengu toetamiseks”, eeldavad detailsemaid teadmiseid, kui digiühiskonna arengukava vaike-eeldus, et eestlased on “tehnoloogiarahvas: igati ja alati valmis looma uusi lahendusi ning neid kõikjal kasutama“ (lk 10). Meie 30-aastane digiühiskonna kogemus annab selleks võimaluse. Alustada tuleb muidugi julgusest oma kogemusele ausalt otsa vaadata ja keerulisi küsimusi küsida.