TÕENÄOLISELT DRAAKONID!

Algaja päevikupidaja on nagu iidne maadeavastaja, kel on teele kaasa võtta senise põhjal kehtivat näiv tavaarusaam, et maailma keskpunkt jääb seljataha ning paremat kätt jäävad ilmselt draakonid ja vasakule maailma serv. Ent kui senine kogemus toetub emotsioonidele, hinnangutele ja muule säherdusele, siis see pole teel hea abimees. Maadeavastajal, kes merevee joomisega liialdamise asemel oma käigud üles joonistab, tekib suurem ja mõnikord selgem maakaart, mis aitab aru saada kus ta asub ja kuidas samme soovitud suunas seada. Kirjutatu uurimine pole kindlasti igaühele vajalik. Näiteks noorpõlve märkmed võib olla mõistlik hoopis ära peita. Sest need on materjal, mida ebaküpsed päeviku-uurijad kipuvad kähku põlema panema. Keskeas, tasakaalukamate ja enda suhtes aktsepteerivamatena, on oma märkmete regulaarne uurimine minu arvates pigem näidustatud. Miks?

MA OLEN TAGASIHOIDLIK INIMENE, MILLEKS MULLE SUUR PILT?

Uuringud näitavad (ilmselt), et mõistlikul määral oma elu üle mõtlevatel inimestel on keskmiselt parem olla kui ühepäevaliblika-elu elajatel. Nagu varem öeldud — iseenda parema tundmisega võib kaasneda parem enesetunne. Või vähemalt ideid, mis suund pidevast piinlemisest välja viiks. Sest eriti mõistlik on kokkuvõtete tegemine siis, kui mul on mingid arengu- või lihtsalt eesmärgid, mille saavutamine on järkjärguline protsess. Sel juhul olen tähelepanelik, kas kokkuvõtte tegemine inspireerib mind midagi tegema! Minimaalselt võin jõuda ausa arusaamiseni, et vastutan oma heaolu eest ise. Ning ka vastupidi — kokkuvõte on üks võimalus endale korrata, mis on elus hästi ja õigesti. Me ju loome oma maailma selle kaudu, kuidas seda tunnetame ning kuidas end selles kõnetame. Kui need viisid on aegunud või algusest peale ekslikud, siis päeviku kokkuvõte on võimalus niisuguseid dogmasid (ümber) sõnastada.

KUIDAS ENNAST PAKENDADA?

Muidugi on mõistlik valida endale sobilik kokkuvõtete tegemise rütm. See võib olla hästi tihe (nt kord nädalas), või üsna hõre ning kõhutunde-põhine. Regulaarne joone vahele tõmbamine loob objektiivsema võrdlusmomendi. On ju hirmus, kui spontaanne kokkuvõtete tegemise tunne tuleb alati ainult siis, kui kõik tundub kole halvasti olevat ja tahaks lihtsalt kaevelda.

Ütleme, et oled tükk aega päevikut kirjutanud ning valmis seda kokku võtma. Millal siis ja kuidas seda teha? Minu rütm on selline:

• Pühapäeviti vaatan nädala üle ja vastan küsimustele: Mis olulist lõppenud nädalal minu sees ja ümber toimus? Kuidas ma end tundsin? Kuidas end praegu tunnen? Mis mind järgmisel nädalal ees ootab?
• Kord kuus vaatan eelneva kuu märkmed üle ja mõtlen järgneva kuu peale: Mis olid olulisimad tähelepanekud ja sündmused? Missugused on mu ootused eelseisvale kuule?
• Aastavahetuse kandis võtan kokku, mis oli lõppenud aastal mulle oluline ja miks, ning mida ootan eelseisvalt aastalt. Otseselt või kaudsemalt kirjeldan, kes ma olen, mida teen ja miks — justkui kirjeldaksin end inimesele kes minust midagi ei tea.

Päeviku ülevaatus tähendab enda kõrvalt vaatamist ning see võib olla ohtlik. Mida teha, kui märkan, et kordan nädalast nädalasse sama juttu? Äärmuslik soovitus: lase oma kokkuvõtted teha usaldusväärselt hinnangulisel kaaslasel! Loomingulisem võimalus on kokkuvõtteid hoopis luuletada. Luuletus on turvaline pakend, mis võib samaaegselt nii paljastada kui varjata. Mida võiks tähendada näiteks selline kokkuvõte: okas hinges pinnuks silmas / jaanipäeval kogu ööd / esialgu esijalgu / pärast tagant üles lööd jne jne.

Minul on tunne, et maailm on pärast kokkuvõtete tegemist organiseeritum, tähendusrikkam paik. Kokkuvõte aitab hoogu maha võtta, kogetut uuesti läbi tunnetada ja mõelda kuidas edasi. See annab natuke kontrolli oma tunnete, mõtete ja elu üle, et teadlikult oma heaolu eest vastutada — ja mõju eest, mis mul seeläbi ümbritsevale on. Alustada võib lihtsast kokkuvõttest, mida soovitasime ka veebruarikuiseks kodutööks: pane igale päevale pealkiri!