AEG — SUUR MÕISTLIK RAAMISTIK

Nagu öeldud, maailm on pärast kokkuvõtete tegemist organiseeritum, tähendusrikkam paik. Kokkuvõte toetab isiksuse integratsiooni ja annab natuke kontrolli oma tunnete, mõtete ja elu üle. Nii on mõnusam teadlikult tulevikku ja minevikku kujundada ning üldiselt vastutada nii oma heaolu eest kui ka mõju eest, mis mul seeläbi ümbritsevale on. Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta, öeldakse mõnikord.

Kõige suurem kokkuvõte on elukokkuvõte. Kui kell pole just hetk enne surma, on selle kokkuvõtte tegemisel abiks, kui mul on elu kohta lihtsalt mingi üldisem raamistik. Kõige käepärasem suur raamistik, mida saab kasutada mehhaaniliselt ja ilma koormava psühholoogilise analüüsita, ongi ajateljele kaardistatud olulised sündmused ja teemad, mis seljataga ja mõnikord ka alles ees.

HINNANGUD ON ELU ÕIED AGA MÄLU EI PRUUGI OLLA SÖÖDAV VILI

Meie, kes oleme teinud nädala- või kuu-kokkuvõtteid, teame, et juba väikeselt distantsilt on mõni sündmus või kogemus palju kaalukam kui teine. Veidi hiljem võib oluline tunduda miski täiesti kolmas asi. Kui vaatan korraga kogu elu, siis näen, mis on oluline eriti suures plaanis. Näiteks kuidas mõni nooruses saadud kogemus mind täna mõjutab. Või missugust rada tänased valikud sillutavad. Kena on selliseid asju tajuda.

Muidugi sõltub täna kogu elule antud hinnang ikka väga praegusest hetkest. See on okei. Kümne aasta pärast sama elu vaadates võime sama kogemust näha teises valguses, sest elu õpetab ju aina edasi. Aga kuna aeg ei muuda ainult hinnanguid vaid ka mälu, võib juhtuda, et hakkan ajapikku enda kohta uskuma midagi, mis objektiivselt päris tõsi polegi. Siis on ju kena, kui saan algmaterjali juurde tagasi minna, et elu tänase iseenda seisukohast üle vaadata. Selleks on hea kui käepärast on oma elu maakaart.

KUIDAS KAARDISTADA ELU?

Meil pole tavaliselt otsest sisemist ega välist survet elu-ülevaatust teha. See on täitsa vabatahtlik iseenda eest hoolitsemine, mille jaoks pole rangeid reegleid. Kõige lihtsam on tõmmata suuremale või väiksemale paberile vasakult paremale või ülevalt alla (aja)joon ning jagada see vaatlusaluste aastate vahel ära. Kellele elu tundub liiga pikk (!?!) võib alustada mõnest hilisemast aastast-paarist (nt 5 või 10 aastat tagasi). Keda sedapidine kategoriseerimine kõnetab, võib näiteks joonest ülespoole märkida positiivsed, allapoole negatiivsed teemad/kogemused. Oluline on  — nagu ikka -, et mis on just minu (st sinu) jaoks oluline.

Selle töö detailsusaste on maitse asi, ent tulemuslik on toimida samamoodi, kui päevikut pidades üldiselt. Esmalt märgi üles kõige tavalisemad sündmused ja perioodid (õpinguaastad, töökohad, pulmad, sünnitused, lotovõidud, luulekogude esitlused, kolimised jmt). See vabastab töömälu, kuhu järgmisel korral võib vupsata huvitavamat kraami, mis tavaliselt meelde ei tulegi**. Kas see eepiline õpilasesinduste suvelaager 11. klassis tuli juba meelde? Või too viieaastasena paadisillalt tagurpidi vette kukkumine? Korduvalt selle töö juurde tagasi tulles saad ülevaate detailsust üha tihendada. Mõtle, missuguseid abimaterjale kasutada saad: CV, päevikud, e-kirjad ja -vestlused, fotoalbumid, dokumendid, Patsiendiportaal ja üldse eesti.ee.

Elu üle vaatamine tekitab palju uusi ja vanu mõtteid ning seoseid. Need on hea päevikusse üles märkida, et soovi korral hiljem põhjalikumalt järele mõelda, huvi korral kaasteelistega täpsustada jne. Kogu eesmärk ongi ju lihtsalt enese sisse vaadata, teha seda selgema pilguga ja aktsepteerida, mida seal näeme. Head vaatamist!


* Kasutatud foto on tehtud Arvo Pärdi keskuses 2016. aasta suvel.

** Veel temaatilisi soovitusi: tipphetked ja madalaimad hetked, suhted (lähisuhted, sõbrad, pere), tervis, töö, raha (sissetulekud, kohustused, võlad), elukohad, õpingud ja/või õppetunnid, riskeerimised ja halvad/head otsused, eesmärgid, harjumused (nt suitsetamine, küünte närimine), puhkused, reisid, tunnustused, oskused, läbikukkumised, kunstielamused, peod, vaimsus/religioon, vaimne tervis/heaolu, sisemised ja välised konfliktid jne…